Caritas palub abi noortele emadele ja nende lastele

Austatud daamid ja härrad, organisatsioonid, armsad sõbrad,

kätte on jõudmas emadepäev. Kas Teie, Teie organisatsiooni liikmed või Teie tutvuskond oleks huvitatud vaesuses elavate eesti emade toetamisest?

Hiljuti teatas õiguskantsler Indrek Teder, et “Eestis elab absoluutses vaesuses pea iga viies laps, see on üle 45 000 lapse. Kui absoluutses vaesuses elavatele lastele lisada ka need, kes elavad vaesusriskis, siis puudutab vaesus Eestis enam kui 63 000 last. Seega on laste vaesus ühiskonna keskmisest suurem nii suhteliselt kui absoluutselt ning lapsed on ülejäänud ühiskonnaga võrreldes halvemas olukorras.“

Noor ema lapsega

Siiski pole kõik lootusetu. Mittetulundusühing Caritas Eesti on võtnud oma missiooniks aidata toime tulla nii vaesust kannatavatel lastel kui nende emadel. Veelgi enam, Caritas Eesti on ainuke Eestis tegutsev mittetulundusühing, mis aitab väga noori emasid koos nende lastega. Õigupoolest on tihtipeale tegemist korraga kahe lapsega, kellest üks on teise ema – ning nendega suhtlemine ja nende elulugudega tutvumine panevad ühtaegu nutma ja naerma.

Kristiina Genno kirjutab Naistelehes järgmiselt:

Kuueteistkümneaastaselt emaks saanud Malle ei muudaks oma elus mitte midagi. “Kui ma ei oleks nii noorelt lapsi saanud, siis ei oleks ma see, kes olen. Oleksin heal juhul nõudepesija.” Just lapsed innustasid teda kiitusega keskkooli lõpetama ning alates sellest sügisest on Malle üliõpilane. Kõige selle kõrvalt jõuab ta veel olla abiks Pärnu teismelistele emadele.

“Olin siis kuusteist, kui koju läksin ja emalt viiskümmend krooni küsisin,” jutustab Malle Link (24). Seda raha vajas ta rasedustesti ostmiseks. “Ema küsis muidugi, et milleks test — rase oled või? Vastasin, et vist olen jah,” meenutab Malle aastatetagust dialoogi. “Ema sõbranna karjus köögist, et kohe lähme aborti tegema! Ma ehmatasin hetkeks ära ja endalegi üllatuseks karjusin vastu, et ei lähe!”

Malle oli tol hetkel lõpetamas põhikooli. Õigupoolest polnud lõpetamisest juttugi — tüdruku hinded olid kehvast kehvemad. “Ma lihtsalt ei käinud koolis.” Hommikuti, kui kõik olid kodust läinud, puges Malle teki alla tagasi, lülitas mobiili välja, tõmbas lauatelefoni seinast ja magas rahuliku südamega edasi. “Ma elasin koolile nii lähedal, et kuulsin, kui koolikell helises, aga ikkagi ei viitsinud seal käia. Lõpuks, kui isale koolist kiri saadeti, jäin vahele,” meenutab Malle oma kooliaega.

“Lähme nüüd aborti tegema!”

Kõik arvasid, et kui tüdruk nüüd veel lapse ka saab, siis on tema elu põhimõtteliselt läbi. “Minu esimene ämmaemand oli üks vanem naine ja kui esimest korda tema juurde läksin, siis ta kallistas mind ja ütles: lähme nüüd aborti tegema!” meenutab Malle, kellele ei mahtunud tookord ega mahu nüüdki pähe, miks välistasid kõik võimaluse, et ta tahab selle lapse sünnitada. “See on ju minu laps, millest te räägite?! Küll ma saan hakkama!” mõtles ta toona.

Malle, kes polnud seni isegi oma telefoniarveid ise maksnud, otsustas last oodates, et ta elu peab muutuma. “Käisin Pirital restoranis nõudepesijana tööl ja teenisin raha. Maksin oma arved ja ostsin ise süüa.”

Laps tema kõhus kasvas juba teise haigla teise ämmaemanda järelevalve all — sellise, kes uskus, et ka kuueteistaastane võib olla hea ema. “Rääkisin talle ka eelmisest hirmsast ämmaemandast, kelle juurde sattusin, ja siis ta ütles mulle, et muidugi sa sünnitad selle lapse ja tõestad kõigile, et saad hakkama.”

Enne Kevini (8) sündi ei teadnud Malle beebidest suurt midagi. “Olin kuulnud, et sünnitus on hirmus valus. Kui see kätte jõudis, siis ootasingi, et millal nüüd need hirmsad valud hakkavad … Aga siis ühel hetkel oli juba laps käes!” Sealsamas sünnituslaual lubas hulljulge tüdruk arstidele, et tuleb kahe aasta pärast tagasi.

Tagantjärele tõdeb Malle siiski, et see oli ikka tõeline julgustükk, ennekõike majanduslikus mõttes. “Kui selle aja peale mõtlen, siis tundub täiesti ebareaalne, et sain hakkama selle vähese rahaga, mis mul oli. Ja laps ju ka veel. Ei kujuta seda enam ettegi. Praegu ma nende summadega kindlasti hakkama ei saaks.”

Kahe lapsega metsa

Malle elas paarikuuse pojaga Lasnamäel, kui üks tuttav rääkis talle, et võiks minna noorte emade tugigruppi, mille kooli psühholoog plaanis peatselt käima lükata. “Algul mõtlesin, et mina mingi hulluarsti juurde küll ei lähe, kuid lõpuks sai siiski kohale mindud ja asi hakkas täitsa meeldima,” kiidab Malle. Just temast sai emadekooli esimene õpilane. Ei läinud palju aega mööda, kui loenguruumid olid tema saatusekaaslasi pungil täis.

Malle perega

Ja täpselt kahe aasta pärast, nagu tohtritele lubatud, ootas Malle taas last. “Teine poeg Kristjan (5) oli meil planeeritud. Olin siis üheksateist ja kuigi mul üks poeg juba oli, lugesin hoolega raamatutest, et mida ja kuidas tegema peab.”
Kuigi Malle ellu jätkus põnevust niigi, otsis hakkaja naine neid aina juurde. “Olime just soetanud Tallinnasse oma elamise ja võtnud noore pere laenu. Kord vaatas mees niisama internetist maju ja mina kiikasin üle tema õla. Maja, mis parajasti arvutiekraanil oli, asus täiesti metsa sees ja nägi välja suhteliselt räämas. Mäletan, kuidas ütlesin, et kes sinna küll kolida tahaks … Ja kuu aja pärast kolisin oma lastega sinna sisse!” naerab ta.

Ühel hetkel tundus see Pärnust 30 kilomeetri kaugusel asuv metsamaja Mallele lihtsalt väga õige ja omana. “Maanteest on maja viie kilomeetri kaugusel, lähim maja kilomeeter eemal ja seal ka kedagi eriti ei ela. Mees pidi algul Tallinnasse jääma, sest töö oli seal. Ja mina kolisin kahekümneaastasena kahe väikese lapsega maale majja, kust bussipeatusessegi tuli kaks tundi kõndida.”

Järgmise loogilise sammuna läks Malle autokooli, lahke ämm andis talle isegi auto laenuks. “See oli selline auto, millega sai sõita ainult bussipeatuseni, maanteele ei tohtinud minna — ülevaatus oli tegemata. Kui autojuhiload kätte sain, siis ostsin endale Fiati. Teinekord kukkus autol sõidu ajal tükke küljest ära … korjasin need siis oma seenekorvi,” naerab Malle.

Ja ega ainult auto ei lagunenud, maja ka. “Katus hakkas läbi laskma. Ükskord läksid juhtmed seinas põlema, teinekord elektrikapp särises, mispeale helistasin Eesti Energiasse ja küsisin nõu, et mis nüüd teha,” jutustab Malle. Mõne minuti pärast olid hirmunud nägudega elektrimehed tal ukse taga. “Meil ei olnud siin alguses isegi külmkappi. Mees tuli minu sünnipäevaks koju, külmkapp kingituseks kaenlas — aga siis selgus, et meil ei ole elektrit!” räägib Malle nagu anekdooti.

Keskkoolitunnistus kiitusega

Samal ajal sosistas umbusklik külarahvas, et ei tea, kust küll see noor näitsik sinna metsa tuli ja kelle lapsed need tal on. “Mina aga võtsin kätte ja hakkasin valla ruumides lastele huviringe tegema. Nii said minu lapsed teistega mängida ja mina külainimestega tuttavaks. Ja saidki sotid selgeks, et kes see blond tüdruk on ja miks mees temaga koos ei ela,” räägib Malle.

Paari aasta pärast leidis Malle mees Pärnu lähedal tööd ja kolis pere juurde. “Muidu nägime ainult nädalavahetusel, aga, noh, paljud ju elavadki nii,” on Malle siiski õnnelik.

Just lapsed on Mallele andnud indu elus edasi pürgida. Edendades samal ajal pere- ja külaelu, võttis ta eesmärgiks lõpetada pooleli jäänud keskkool. “Hakkasin käima Pärnu täiskasvanute gümnaasiumis. Uskumatu — ma ju ei viitsinud käia koolis, mis asus kõrvalmajas ja nüüd käisin kolmekümne kilomeetri kauguselt ja kahe lapse kõrvalt!” vangutab ta pead. Malle ei puudunud tundidest kordagi, sest tal oli juba uus siht silme ees — minna ülikooli, tasuta kohale muidugi. “Seepärast pidin valima, kas pingutan kohe praegu või maksan hiljem pool elu õppelaenu.”

Malle lõpetas keskkooli kiitusega ning sai Pärnu linnalt suisa preemiat. Alates sellest sügisest on ta Tartu Ülikooli Pärnu Kolledþi sotsiaaltöö korralduse tudeng. “Ja saingi tasuta kohale! Säästsin 80 000 krooni.”

Noored emad, tulge kooli!

Ehkki kohustusi oli juba niigi kuhjaga: kool, lapsed ja suur majapidamine, võttis Malle enda südameasjaks rajada ka Pärnusse “Noore ema kool”. “Sain selleks innustust Tallinnast ja Pärnu Õppenõustamiskeskuse inimesed aitasid mul alguses kirjutada raha saamiseks projekte. Nüüd saan sellega juba ise hakkama,” märgib ta. Hakkajat naist aitab MTÜ Caritas, kelle projekti “Noored emad taas kooli ja/või tööle” rahastab Euroopa Liidu Sotsiaalfond ning kaasrahastajana Pärnu linn. Antud projekt pakub noortele emadele nii loenguid, tugirühma kui ka lapsehoidu.

“Meil käivad siin noored lapseootel või juba emaks saanud tüdrukud. Kõige noorem ema on 14aastane.”

Peale lastekasvatamise räägitakse Noore Ema Koolis ka suhetest, karjäärist ja kõigest muust, mis elus vajalik. “Kõige populaarsemad on suhteteemalised loengud,” muigab Malle. Sest enamasti kipub olema nii, et kui ema on teismeline, siis on ka isa teismeline. “Räägime näiteks sellest, et kui mees oma sokid vedelema jätab, siis ei tasu sellest kohe tüli kiskuda ja lahku minna. Lihtsatest asjadest, mida juba mõned aastad koos olnud paarid teavad.”

Kõige pisem beebi, kes praegu lastehoius “käib”, on kolme ja poole kuune. “Algul mõtlesime, et alla pooleteiseaastaseid lapsi me ei võta, aga välja on kukkunud nii, et kõik on alla pooleteise. Ei saa ju ära öelda, kui noor ema istub sinu vastas ja kurdab, et kui ta oma last siia tuua ei saa, siis ta ei saagi kooli minna!”

Kui palju lapsi lastehoidu mahub, see on seadusega paika pandud ja täpselt nii palju neid Malle juures nimekirjas ka on. “Kaks aastat saavad emad meie juures käia nii loengutes kui kasutada lastehoidu, siis lähevad lapsed juba edasi lasteaeda.”

Malle pojad Kevin ja Kristjan enam lastehoidu ei vaja, kuid teinekord käivad ikka emaga tööl kaasas. Kevin juba klimberdabki meie jutu taustaks klaverit — see on märguanne, et hakake lõpetama, aeg on poodi minna ja midagi magusat osta. Näib, et väikevendki on “vandenõusse” kaasatud — seda reedab tema kaval nägu.

“Kui ütlen, et teeme musi ja kalli, siis Kevin paneb jooksu, aga Kristjan on meil veel tõeline kallistaja,” sõnab Malle heldides. “Kindlasti tahan ma veel lapsi! Suur pere on minu unistus — kaksteist last mahuks meie majja ära küll,” avaldab ta lõpetuseks täiesti tõsiselt.

Mis on “Noore ema kool”?

MTÜ Caritas Eesti initsiatiivil loodud “Noore ema kool” on mõeldud teismeliselt sünnitanud emadele. Noored emad saavad sealt nõu, abi ja infot, kuidas tulla toime noore rasedana ning lapsevanemana. “Noore ema kooli” liikmed käivad tugirühmadena koos igal nädalal nii Tallinnas kui Pärnus.

Alates 2010. aastast pakub Caritas Eesti projekt “Noored emad taas kooli ja/või tööle” neis kahes linnas kuni 26aastastele noortele emadele, kel lapse sünni tõttu haridustee katkenud, ka tasuta lastehoiuteenust õppimise või töö otsimise ajaks.

Vaata lisaks: www.noorema.ee , www.caritas.ee .

Selle kirjaga palume ka Teie toetust just taolistele, õieti kahest lapsest koosnevatele peredele: väga noorele emale ja tema lapsele. Teie annetused aitavad neil vaesusega toime tulla.

Annetada on võimalik järgmiselt:
kas saata annetus aadressile Merivälja tee 18, 11911 Tallinn
või pangaülekande SEB 10052002417008
või krediitkaardiga veebilehel www.caritas.ee/donate.html .

Caritasele mõeldud annetustelt pank teenustasu ei võta ning kogu annetus läheb otse Caritase Noore Ema Koolile.

Just taoline heategu, annetuse tegemine vaesust kannatavate eesti emade ja laste toetuseks, võiks olla Teie emadepäevaprojekt. Kutsuge seda läkitust levitades tegema sedasama ka oma lähedasi ning tuttavaid.

Caritas Eesti soovib Teile kaunist emadepäeva!

Lugupidamisega
Walter Johanson
Caritas Eesti juhataja

Noore ema kool lõi Pärnus oma poe

Postimees.

Heategevusorganisatsiooni Caritas Pärnus tegutsev noore ema kool asutas oma tegevuse toetamiseks Nomidi poe.

Sellest nädalast Kuninga 19 esimesel korrusel avatud kaupluses müüakse annetusena saadud rõivaid. Müügist saadav tulu läheb noore ema koolile toidu ostmiseks, lastehoiuks, väljasõitudeks ja loengutele lektorite palkamiseks. Pärnu noore ema kooli projektijuht Malle Link ütles, et mõte kauplus luua on teismelistel emadel peas mõlkunud mõnda aega. “Meile annetatakse väga palju rõivaid ja jalanõusid, mida me ise kõiki ära kanda ei jõua,” rääkis Link. “Neid asju oleme jaganud edasi mittetulundusühingutele.” Et edaspidi kaupleks Nomidi ikkagi vaid annetuste teel saadud kaubaga, võetakse Kuninga 19s vastu nii lasterõivaid, -jalatseid ja mänguasju kui täiskasvanute rõivaid. Link toonitas, et ükski noore ema kooli liikmetest seetõttu abist ilma ei jää. “Riided lähevad müüki alles siis, kui meie enda noored emad on need läbi vaadanud,” ütles ta. Suurt tulu teise ringi kaupa müüvast poekesest projektijuht ei looda, kuid teenistus polegi kõige olulisem. Tähtsam on asjaolu, et äsja avatud kaupluses saab töötukassa tööpraktika kaudu müügitööd harjutada kaks noort ema. Õrnas eas emadele, kellel töökogemusi pole, on see võimalus väga oluline. “Saavad CVsse esimese töökogemuse kirja ja hiljem soovituskirja ka,” sõnas Link. Pärnu noore ema koolis käivad koos kuni 26aastased naised. Ühing pakub lastehoidu, koolitusi, nõustamist. Praegu kasutab noore ema kooli üht või teist teenust ligemale 20 naist, kellest noorim on 17aastane. 2008. aastal loodud Pärnu noore ema koolist on nelja aasta jooksul läbi käinud 97 ema.

Lapse Huvikaitse Koda toob konverentsil „Laste ja perede huvikaitse – keda huvitab?“ kokku laste ja perede valdkonna erinevad osapooled.

Pressiteade.  Lapse Huvikaitse Koda

Kolmapäeval, 28. septembril 2011 toimub Tallinnas Clarion Hotell Euroopas laste ja perede huvikaitsele suunatud konverents. Konverentsi ettekanded keskenduvad laste ja perede huvikaitse olemuse ja vajaduse mõtestamisele. Lisaks arutletakse teemadel nagu laste ja perede arengukava, laste ombudsmani roll laste huvide kaitsel ning riigi suutlikkus laste- ja perepoliitika elluviimisel.

Ettekannetega esinevad Mihail Stefanov (National Network for Children, Bulgaaria), Andres Aru (Õiguskantsleri Kantseleist), Margus Oro (SOS Lasteküla Eesti Ühingust), Marre Karu (Poliitikauuringute Keskusest Praxis), Sotsiaalministeeriumi esindajad ja teised.

Poliitikakujundajad (Hanno Pevkur, Urve Palo, Jüri Ratas, Maret Maripuu, Urmas Reinsalu) väitlevad teemal „Riigi erinevate tasandite suutlikkus laste- ja perepoliitika elluviimisel“.

Konverentsile on oodatud poliitikate kujundajad, laste heaolu ja huvide edendajad (kohaliku omavalitsuse tasand, vabaühendused, haridusasutused), laste- ja noorteorganisatsioonide esindajad, kõrgkoolide üliõpilased ning õppejõud.

Lapse Huvikaitse Koja koosseis: Perede ja Laste Nõuandekeskus, UNICEF Eesti, MTÜ Hea Algus, Pelgulinna Lastekaitse Keskus, Eesti Kasuperede Liit, Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendus, Eesti Lastevanemate Liit, Rakvere Lastekaitse Ühing, Viljandi Lastekaitse Klubi, Nõmme Lastekaitse Liit, Ühendus Isade Eest, Eesti Lasterikaste Perede Liit, Caritas Eesti, Eesti Lastefond ja SOS Lasteküla Eesti Ühing.

Lagle Parek: luksus on olla vaba

Verni Leivak. Postimees.

Vabadusvõitleja, kunagine presidendikandidaat, endine siseminister ja praegune Pirita kloostri sõber Lagle Parek (70) mõtiskleb taasiseseisvumise 20. aastapäeva puhul, kas praeguse Eesti üle on põhjust uhkust tunda.

Meelestatud rahvuslikult, ent pragmaatiliselt: kuigi keskendunud igapäevatöös heategevusele, on Lagle Parek elu ja poliitikaga vägagi kursis. foto:Toomas Huik

Parek, kes on sel suvel palju mööda Eestit sõitnud, leiab, et kõik see, mille kallal aastaid vingutud – põllud söötis, maaelu kiratseb –, hakkab mööda saama. Voogavad viljapõllud on tema sõnul lausa maalilised ja saaki koristavad kombainid igati nüüdisaegsed.

«Oluline muutus on viimastel aastatel toimunud,» toonitab Parek. «Või kui vaatad maal maju – kui palju on fantastiliselt korda tehtud talusid! Süda laulab, ma ütleksin. Mulle meeldib maainimeste seisukoht: kui ise ei tee, ei tule seda keegi teine sinu eest tegema. Mõistetakse, et vabal kodanikul on kohustus vastutada oma tegude tulemuse eest.»

Tõsi, selle mõistmiseks kulus meie inimestel aastaid. Samas on Parek kindel: kui mõelda, et taasiseseisvumise-eelse poolsajandi jooksul kodanikualgatust vaid pärsiti, on kahekümne aastaga toimunud muutused inimeste mõttemaailmas põhjapanevad.

Poliitikuks olemisest

Milles siiski peitub ühiskonna edasiviiv jõud? Rahulolematuses, leiab Parek.

Ja toob esile tõiga: et ennast teostada, tuleb saada võimu juurde. «Et aga sinna jõuda, pead välja käima lollid loosungid. Ning siit jooksebki kõik sõlme. Sest liiga kiiresti ei saa kõiki asju teha,» toob ta näiteks loosungi jõuda ülikiiresti viie Euroopa rikkama riigi sekka.

«Siit tuleneb ka poliitilise mõtte arengu seisak. Ja praegu ongi seisak täiesti selge. On tekkinud väga suur hulk inimesi, kes on professionaalsed poliitikud. Kellele poliitika pole mitte võimalus idee teostamiseks, vaid töökoht. Leib, millest tuleb iga hinna eest kinni hoida. Ja vaat siit jooksebki asi hullusti kinni ja sellest on väga kahju. Tragikoomiliselt ei saa me ju isegi haldusreformiga seniajani hakkama!»

Parek meenutab 1990ndate algul Jaanus Raidali pakutud ideed kaotada vallad ja jätta alles vaid maakonnad, mis on Eestis paras valitsemisühik. «Paraku on võim, millest paljud loobuma peaksid, magusam kui maa areng, ja vaat sellest on kahju,» ütleb ta. «Ja mis veel oluline – suur hulk võimu juures olevatest inimestest ei tea, kuidas Eestis elatakse. Nad ei ole Eesti riigis kodanikuna elanud, olnud kogu aeg kõrgel kohal ja ei saa asjast aru.»

Tühjadest kõhtudest

Naine räägib, et hiljuti kajastati televisiooni uudiste­saates laste toitumist ning tunnistati, et umbes 3000 last ei saa suviti koolitoidu puudumise tõttu korralikult süüa. Täpselt sama probleemiga puutus Parek kokku juba 1996. aastal, kui talle tehti ettepanek hakata katoliku heategevusorganisatsiooni Caritas juhiks.

«Mind vapustas juba siis, kui esimesel suvel Ida-Virumaal lapsi toitma hakkasime, et lapsed olid suvel näljas. Ja on siiani. Aga me ei ole ju enam nii nõrk riik, et sellist probleemi lahendada ei suuda.»

Parek arvutas kokku, kui palju maksaks üks korralik lõunasöök – muidugi mitte mingi peenutsev gurmee. «Kolm eurot. Kui meil on 3000 näljast last, oleks päevas vaja 9000 eurot. Aga et üldse selline probleem tänapäeva Eestis eksisteerib, vaat see on mõtlemiskoht. Väga tõsine mõtlemiskoht. Teema, millest me üldiselt väga kõva häälega ei räägi. Sest piinlik on. Väga piinlik.»

Caritas tegeleb praegu alaealiste emadega, korraldas neile suvelaagrigi. «Ja laagris inimesed, õigemini emad, kes tegelikult on veel lapsed, avanevad,» kinnitab Parek. «Ka seal selgus, et kõige suurem probleem on söök. See on õudne. Ja ühtlasi ka nii häbiväärne, et tavaliselt keegi ei julge sellest rääkidagi.»

Militsionäärist politseinikuks

Endise siseministrina ütleb Parek, et kord on küll praeguses Eestis rohkem majas kui iseseisvuse algusaastatel. Ta meenutab naerdes, kuidas miilitsast politseinikuks saanud kindralid ministri kabinetti astudes kulpi tagusid.

«Aga kui mõned aastad tagasi andis Tallinna volikogus aru toonane prefekt, olin kohutavalt uhke,» taandub Pareki hääl lausa sosinaks. «Kui ilusti, rahulikult ja väärikalt ta käitus, kuidas rääkis.»

Lõimumisest

2007. aasta pronksöösid meenutades nendib Parek, et ei maksa unustada: Tallinnas elab umbes 200 000 vene keelt kõnelevat inimest, ent tänavatele tuli vaid 1500. «Meile oli ainult ootamatuse tõttu see nii intrigeeriv,» räägib ta. «Neile, kes ajalugu teavad, tuli kohe meelde 1924. aasta 1. detsember – kõik kordub. Aga saadi hakkama. Kuid see pole ju võrreldav sellega, mis toimus hiljuti Londonis! Meil pöörati ümber tühine hulk autosid – Pariis ja London on hoopis teine kaliiber.»

Lapsena Siberisse küüditatud Parek arvab, et lõimumise edendamiseks polegi vaja teha midagi erilist. «Läksin Siberis seitsmeaastasena 1. klassi, oskamata sõnagi vene keelt, ja keegi minuga lõimumise seisukohast ei tegelnud. Kahe kuu pärast juba rääkisin seda keelt, sest mul polnud valikut. Ja esimese klassi tunnistusel olid kõik viied, välja arvatud vene keel. Mitte mingit integratsiooniprobleemi! Küsimus on selles, kas sul on vaja keelt õppida või mitte.»

Pareki sõnul on venekeelne elanikkond kahjuks koondunud vaid kahte kohta, Tallinna ja Ida-Virumaale, ja see teeb asja keerulisemaks. Kuid ikkagi tuleks tema meelest lõimumisse suhtuda liigse dramatismita. Caritaski tegeles enam kui kümne aasta eest programmiga «Eesti talu õpetab eesti keelt», kus viidi vene lapsi ühekaupa kuuks-paariks eesti perekonda.

«Vene laps hakkas aru saama, mis loom see eestlane on. Et sihuke naljakas ta on, aga ikkagi vahva. Ja polnud sellist tavalist eestlase vastuolemist venelasele. Lõimumisse tuleb suhtuda rahulikult ja külmalt – et selles riigis räägitakse eesti keelt. Lõpmata suurte hulkade eesti laste viimisel Siberisse ilma mingisuguste integratsiooniprojektideta ju lõimumine toimis!»

Eestlaste väljarändest

Nagu lõimumine on ka viimaste aastate eestlaste massilise väljarände probleem Pareki arvates pigem üle dramatiseeritud. Midagi hullu selles, et töötud vanemad koos lastega läänes rakendust leiavad ja sinna elama kolivad, tema sõnul pole.

«Ja on igaühe enda asi, kas ta tuleb Eestisse tagasi või mitte,» räägib Parek. «Riik ei saa siin kuidagi aidata. Kas hakkame siis neile, kes ära minna ähvardavad, rohkem palka maksma või? Ma ei tea, kuidas sellesse protsessi sekkuda saaks. Igaüks lihtsalt valib, kas elab omal maal, räägib oma keelt oma kultuuri keskel või leiab, et kusagil mujal on parem. Väike riik, niisuguse geograafilise asendiga nagu meie – see on luksus! See on luksus, et meiesugune rahvas saab olla vaba. Ja luksusel on alati oma hind. Jäämegi natuke vaesemaks kui teised, aga kõige kiuste on jube vahva siin elada!»

Ta usub, et Eesti arengule on väga hea, kui paljud meist välismaal töötavad ja õpivad ning siis koju tagasi pöörduvad. Tagasipöördumise tingimuseks on aga kindlasti see, et konkursid vabadele ametikohtadele oleksid täiesti läbipaistvad ja avalikud, mitte ei jaotataks häid kohti «tutvuse kaudu». «Värskete mõtetega inimese tulek tekitab paljudes vanades olijates hirmu ja seepärast uusi ühe ja sama pudru keetjate ringi ei lastagi,» teab Parek.

Kroonist euroks

Endine vabadusvõitleja on veendunud, et Eesti-sugusel väikeriigil poleks olnud võimalik mitte astuda NATO ja Euroopa Liidu liikmeks. Samuti ei nuta ta taga Eesti krooni.

«Mul pole kroonist sooja ega külma. Rahatäht ei ole eestlaste identiteedi küsimus – minu jaoks absoluutselt mitte. Jumala kama, millega ma maksan. Need on vaid paberid!»

CV

Lagle Parek

Sündinud 17. aprillil 1941. aastal Pärnus
Lõpetanud 1960. aastal Tallinna Ehitustehnikumi klaasitehniku-tehnoloogina
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige ja esimees
Eesti Kongressi liige
Osales 1970. aastatel vastupanuliikumises, korraldas 1987. aastal legendaarse Hirvepargi miitingu
Oli aastail 1992–1993 siseminister
Aastast 1997 MTÜ Caritas asutajaliige ja juhatuse liige
Sai 1992. aasta presidendivalimistel 4,2% häältest
Pälvinud Koosmeele auhinna (1998), aasta kodaniku tiitli (2007)
Lesk

Eesti majanduse jätkusuutlikkuse ja elanikkonna heaolu eelduseks on laste ja perede väärtustamine ühiskonnas.

Pressiteade. Lapse Huvikaitse Koda

Lapse Huvikaitse Koja valimiseelsetel kohtumistel erakondadega toimusid sisukad arutelud, millede rõhuasetus oli riiklikul laste ja perede arengukaval ning lastekaitsesüsteemi tugevdamisel. Arutleti kitsaskohtade üle, mis nimetatud valdkondades hetkel eksisteerivad ja ühtlasi diskuteeriti võimalike lahenduste üle riigi tasandil.

Lepiti kokku, et koostöö nimetatud küsimustes jätkub, kui uus parlament on tööd alustanud.

Riiklik laste- ja perepoliitika on Eesti riigi jätkusuutlikkuse võtmetegur. Riigile on oluline astuda laste ja lastega perede väärtustamisel samm laste kasvatamise toetamise suunas. Laste ja lastega perede heaolu nimel tehtav on otsene panus riigi majanduskasvule ja kogu riigi jätkusuutlikkusele kaasaaitamiseks.

Koja esindajad kohtusid veebruaris Eestimaa Roheliste, Reformierakonna, Keskerakonna, Isamaa ja Res Publica Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajatega.

Lapse Huvikaitse Koja eesmärgiks on olla riiklikul tasandil arvestatav partner avalikule võimule laste- ja perepoliitilistes küsimustes ning avalikkusele teadaolev laste ja perede huvide kaitsja.

Lapse Huvikaitse Koda on avalikes huvides tegutsev mitteformaalne vabaühenduste võrgustik, mis tänaseks ühendab 15 laste ja perede temaatikaga tegelevat mittetulundusühendust: Perede ja Laste Nõuandekeskus, UNICEF Eesti, MTÜ Hea Algus, Pelgulinna Lastekaitse Keskus, Eesti Kasuperede Liit, Eesti Laste ja Noorte Hoolekandeasutuste Ühendus, Eesti Lastevanemate Liit, Rakvere Lastekaitse Ühing, Viljandi Lastekaitse Klubi, Nõmme Lastekaitse Liit, Ühendus Isade Eest, Eesti Lasterikaste Perede Liit, Caritas Eesti, Eesti Lastefond ja SOS Lasteküla Eesti Ühing.

Parimad sotsiaaltöötajad said tänukirja ja preemia

Repress.

Tallinna linnapea Edgar Savisaar andis „Estonia“ kontserdisaalis toimunud tänukontserdil kolmele aasta parimaks valitud sotsiaaltöötajale üle tänukirja, millega kaasneb ka rahaline preemia.

Linnapea sõnul hoolib Tallinn kõigist abivajajatest ning linnaeelarvest rahastatavate sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenuste ring on viimaste aastatega märkimisväärselt laienenud.

„Linna üks olulisi ülesandeid on kõigi linnaelanike sotsiaalse toimetuleku tagamine,“ rõhutas Savisaar. „Seda rasket ülesannet aitavad täita pühendunud ja oma tööd südamega tegevad sotsiaaltöötajad.“

Tänavu pälvisid kolleegide ja klientide hinnanguist johtuvalt linnavalitsuse tunnustuse Moonika Roosnupp, Merike Otepalu ja Heidi Rätsep.

Moonika Roosnupp töötab alates 2001. aastast Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnas peaspetsialistina ja on ühtlasi sotsiaalteenuste talitluse juht. Ta on aidanud kaasa Tallinna sotsiaalhoolekande arengule juhtides aktiivselt eakate hoolekande arendamise töögruppi. Teda iseloomustatakse kui väga hea pingetaluvusega, avatud, koostööoskust hindavat ja empaatilist inimest.

Merike Otepalu on Tallinna Vaimse Tervise keskuse rehabilitatsioonimeeskonna juht. Ta on töökas, sihikindel ja kohusetundlik. Tema juhitud rehabilitatsiooni meeskond on tunnistatud Eesti parimaks. Tema eestvedamisel on kaardistatud Tallinna psüühilise erivajadusega inimeste vajadused ja ootused rehabilitatsiooniga seonduvates küsimustes.

Heidi Rätsep juhatab MTÜ Caritas perekeskuses tööd alaealiste emadega. Heidi Rätsep on alati noori emasid julgustanud ja toetanud emaks saamisel. Tema poole pöörduvad noored emad ka isiklike muredega ja lapsekasvatamise teemadel. Heidi tunnustamist ja esile toomist on toetanud noored emad ise.

TV3: ühiskond mõistab väga noored emad hukka

Toimetas Erik Henno, Postimees.ee

Väga noored emad, kes ise veel lapseeas, meie ühiskonnas austust eriti tihti ei kohta, pigem mõistetakse alaealised emad hukka.
MTÜ Caritas juhatuse esimees Lagle Parek, kes küll lapseeas emaks saamist normaalseks ei pea, on siiski ühiskonna sellises suhtumises pettunud, vahendas TV3 «Seitsmeste uudiste» videolõik.

«Tol momendil, kui sünnib laps või kui laps on otsustanud lapse sünnitada, siis me peame ütlema «Tubli!», ütles Parek.

Igal aastal jätab Eestis haridustee pooleli umbes 800 noort, ent kui palju nendest on lahkunud varajase raseduse tõttu, ei ole teada, selgus videolõigust.

Lisaks perekeskusele Koplis lõi mittetulundusühing Caritas sel aastal teismeliste rasedate ja emade tugigrupi ka Pärnus.

Caritas pakub noortele emadele vajalikke oskusi ja teadmisi

Hille Tänavsuu, Postimees

Viieaastase Kevini ja peatselt kolmeseks saava Kristjani 21-aastane ema Malle Link tunneb siirast heameelt selle üle, et Tallinna Vanalinna hariduskolleegiumis hakkab tegutsema alaealiste emade klass.

«Sellest on noortele emadele kindlasti suur abi, sest lapse sünni puhul kipub koolitee pooleli jääma. Kui nüüd samas korraldatakse ka lastehoid, siis saavad emad muretult koolis käia,» kiitis Link.

Tema enda koolitee jäi pooleli 16-aastaselt pärast Kevini sündi. Nüüd kavatseb noor naine uuesti

10. klassi minna. Sedakorda küll Pärnus, sest vahepeal on pere leidnud Pärnumaal omaette elamise.

Ja noorel emal on mõte sealseidki alaealisi emasid koondada ning aidata, nagu mittetulundusühing Caritas on aidanud teda ja teisi noori.

Vajavad toetust

Linna sotsiaal- ja tervishoiuamet ostab Caritaselt lepingu alusel alaealistele rasedatele ja emadele nõustamisteenust.

«Selle eesmärk on aidata teismelistel rasedatel ja emadel toime tulla iseendaga ning kasvada vastutustundlikuks lapsevanemaks,» märkis ameti hoolekandeosakonna peaspetsialist Reet Rääk.

Tallinnast Surju valda kolinud Malle Link on valmis toimetuse fotograafi palvel laste mänguväljakul lustima. Noor ema soovib endale suurt peret ja lubab teisi omasuguseid aidata. Foto: Peeter Langovits.

Liiga noorelt emaks saanud naisel puuduvad vanemlikud oskused ja sageli ka lähedaste toetus. Et paremini iseenda ja lapsega toime tulla, vajavad nad tähelepanu ja abi.

Caritas Eesti projektijuhi Karin Laansoo teatel töötab mittetulundusühing alaealiselt lapseootele jäänud ja sünnitanud emade, samuti lastekodust sirgunud noorte naistega.

Töö aluseks on väärtustada ja toetada elu, seepärast tuleb nõustamisega alustada juba raseduse alguses, et hoida ära läbimõtlemata samme.

«Noore tüdruku elu ei lõpe ju lapse sünniga, laps ei takista tema edasist arengut, kui ümber on toetav ja turvaline võrgustik. Me aitame tal kiiremini küpseda, sest nüüd vastutab ta ka kellegi teise eest,» rääkis Laansoo.

Nõustamine käib nii individuaalselt kui rühmatööna. Nõustaja abil suudab noor taastada ja parandada oma suhteid lähedastega, õpib majanduslikult paremini toime tulema ja lapse eest hoolitsema.

Rühmakogunemistele kutsutud erialaspetsialistid aitavad leida vastuseid küsimustele lapse ja ema tervise, seksuaalkäitumise ning muudel teemadel.

Noori suunavad Caritase juurde linnaosade lastekaitsetöötajad, aga sinna võib minna igaüks ise või ka näiteks naistearsti soovitusel.

Koos käiakse Caritase perekeskuses Erika tn 7a või Vanalinna hariduskolleegiumi ruumides Uus tn 32.

Haridustee jätkub

Link meenutas, et tema oli üks esimesi emasid, kes perekeskuses käis, teised olid veel lapseootel.

«Minul küll suuri probleeme ei olnud, mul oli kindel plaan sünnitada ja oma perega sain hästi läbi,» meenutas ta. «Aga noor inimene ei tea paljusid asju, seal omasugustega suheldes õppis nii mõndagi.»

«Hambaarst käis ja andis nõu. Samuti jumestuskunstnik. Mõnel oli vaja elamispinda, mõnel lapsehoidjat,» loetles Link viie aasta taguseid muresid.

Kõige enam sai ta abi põhikooli lõpetamisel. Võttis matemaatikas järeleaitamistunde, pisike Kevin lustis sel ajal samas mängutoas.

Nüüd plaanib Caritas koos linnavalitsuse ja Vanalinna hariduskolleegiumiga avada juba sel sügisel emade klassi, kus noortel emadel on võimalik poolelijäänud kooliteed jätkata, sest majas korraldatakse ka lastehoidu.

Linn eraldas emade klassile 270 540 krooni, põhiraha tuleb Euroopa sotsiaalfondist.

Link kinnitas, et temal pole laste pärast tänu Caritase toetusele elus midagi tegemata jäänud.

Nüüd on ta abielus, loonud tugeva pere ja lubab naljatamisi, et sünnitab kaksteist last. Lähim plaan olevat kaksikud tüdrukud.

«Kõik noored emad ei oleks kindlasti ise hakkama saanud. Tuleme septembri algul kokku, eks siis näeb, kuidas kellegi elu vahepeal on läinud. Muidu suhtleme ikka ka, interneti teel,» sõnas ta.

Tallinn toetab alaealiste emade klassi loomist

Tallinna pressiteenistus. ELU24.
8. august 2007

Tallinna linnavalitsus esitas täna linnavolikogule otsuse eelnõu, mille kohaselt nõustub linn osalema lihtpartnerina välisrahastusega projektis “Emade klass”, mille eesmärgiks on tagada alaealiselt emaks saanud Tallinna tüdrukutele ning nende lastele tingimused ja oskused iseseisvaks toimetulekuks.

Projektil on kaks peamist eesmärki: anda projektis osalevatele alaealistele emadele teadmised ning oskused ja võrgustikutugi, et nad saaksid edukalt hakkama iseenda ja oma lapse kasvatamisega. Teiseks alustada 2007. aasta jaanuarist projekti “Emade klass” käivitamisega Vanalinna Hariduskolleegiumi ja mittetulundusühingu CARITAS EESTI koostöös. “Emade klassi” eesmärgiks on luua alaealisena emaks saanud tüdrukutele võimalus omandada lõpetamata jäänud põhi- või keskharidus.

Tallinna abilinnapea Merike Martinsoni sõnul on alaealiste emade ja nende probleemidega tegelemine ennetusliku loomuga. “Alaealisi emasid tuleb igati toetada ja aidata, et nad saaksid edaspidi edukalt hakkama nii iseenda kui ka lapse tuleviku kindlustamisega,” märkis Martinson. “Selleks tuleb neile anda vajalikud teadmised ja oskused juba praegu, et oma elu ning vanemliku rolliga hakkama saada ja vältimaks seega edasisi probleeme.”

Projekti tegevused hõlmavad nii alaealiste rasedate kui ka emade toetusgrupi tegevusi: grupitööd (terapeutiline ja toetusgrupp, sotsiaalsete ja vanemlike oskuste õppimine grupis, suhtlemistreeningud); individuaalne psühholoogiline (isiksuse areng, enesehinnang, pingetaluvus, rollikonfliktid (teismeline-lapsevanem), suhtlemisprobleemid jne.), sotsiaalnõustamine jne. Samuti hõlmab projekt “Emade klassi” käivitamist (kooli ja pereelu ühitamise metoodika väljatöötamine Vanalinna Hariduskolleegiumis koostöös MTÜ-ga CARITAS EESTI), ruumide kohandamist mis võimaldamaks koolis viibivate emade alla 3-aastaste väikelaste päevahoidu, personali valikut, koolitamise jms. võimaldamist alates septembrist 2007.

Projekti kogumaksumus on 1 875 168 krooni, millest 270 540 krooni kaetakse Tallinna linnaeelarvest sotsiaal- ja tervishoiuameti poolt selleks ettenähtud vahendite arvelt. Projekti kestus on 1. jaanuar 2007 – 30. juuni 2008. Projekti juhtpartneriks on MTÜ CARITAS EESTI, projekti hoidjaks aga Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuamet.

Miljonisaju programm annab heategevuseks üle 400 000 krooni

Kristiina Tamberg. Hansapanga meediasuhete juht

Hansapanga aktiivsetele klientidele suunatud Miljonisaju programmi võidufondi kogunes teises kvartalis 1,37 mln krooni, millest 412 300 krooni annetab pank nelja heategevusliku projekti toetuseks. Ülejäänud raha jagatakse programmi tingimustele vastanud 100 erakliendi vahel.

Jaanuaris alustatud Miljonisaju programm pakub inimestele võimalust kaasa lüüa Eesti elu edasiviivate algatuste toetamises. Programmi teises etapis andis oma hääle erinevate heategevusprojektide toetuseks 32 589 klienti. Enim toetati MTÜ Caritas poolt loodavat Lastekodulaste Fondi – 45% häältest tagab 185 800 kroonise toetuse lastekodulaste huviringide ja treeningute hüvanguks. Samuti saavad toetust MTÜ Eesti Vähiliit vastavalt häälte jagunemisele 138 000 krooni, MTÜ Hea Algus 56 000 krooni ja MTÜ Eluliin 31 000 krooni

„Miljonisaju programmi üheks suureks eesmärgiks on panna inimesi oma igapäevaseid pangatehinguid tehes mõtlema ka sotsiaalsetele teemadele ning heategevusele,” selgitas Hansapanga igapäevapanganduse ja segmendijuhtimise osakonna juhataja Oksana Tolmatshova. „Pakume kliendile võimalust tutvuda erinevate toetusvaldkondadega ja suunata osa Hansapanga tulust heade projektide elluviimiseks. Nii oleme programmi raames tänaseks toetanud juba 8 erinevat heategevuslikku projekti kokku ligi 800 000 krooniga.”

Klientide soovil saavad kõik eraisikud Miljonisaju programmi raames alates kolmandast kvartalist lisaks hääle andmisele teha annetusi ka ise.

Miljonisaju võidufondi kogunenud raha loositakse välja iga kvartali lõpus. Eraisikute poolelt osalevad loosimises kõik panga kliendid, kellel on Hansapanga pangakaart ja internetipanga leping. Tingimuseks on see, et jooksvas kvartalis peab olema sooritatud vähemalt 30 elektroonilist tehingut ning kliendi kontole Hansapangas laekuvad regulaarselt maksed juriidiliselt isikult (näiteks palk või pension).